Kuidas 2008. aastal mõistlikult e-riiki tellida?

Ärileht, 16.01.2008, http://www.arileht.ee/artikkel/414820

Edutabelite esiosas tüüriva IT-Eesti edasise eduloo jätkumist segab vähenev avaliku sektori IT-sektori võimekus, palgasurve, konarlik planeerimine ja järjepidevuse puudumine riigihangete läbiviimisel.

Pealtnäha läheb meil hästi. Economist Intelligence Unit andmetel asub Eesti ärikeskonna, IT-infrastruktuuri ning arenguvõimaluste, inimkapitali, õigusruumi ja innovatsioonitoetuse poolest maailmas IT-riigina 25. kohal. Venemaa platseerus 64. Lätist ja Leedust olime kümne pügala võrra kõrgemal. Soomest 12 kohta maas. Laialdaste veebipõhiste ärivõimaluste ja teenuste eest patsutatakse Silicon Valleys tunnustavalt õlale nii peaministrit kui tehnoloogia ettevõtteid. Hiljuti vallutas uudismaailma maailma turvalisimaks infoühiskonnaks saamise idee ning NATO küberkeskuse Eestisse loomise plaan. Uhkust tundma panevaid näiteid leiduks teisigi.
Samas on enamus eduloo aluseks olevaid saavutusi pärit juba mitmete aastate tagant ning siseriiklikult hurjutab ebaefektiivset e-teenuste pakkumist kodanikele riigikontroll. Hoogsamalt veereva avaliku- ja erasektori koostööratta ees paistab ettevõtjate vaatevinklist mitu suurt kivi.

Vähenev IT-võimekus ja hinnasurve
Esimene ja suurim rahn on nii tellijat kui teostajat pitsitav palgasurve. Pole ju saladus, et iga ettevõte helgeid päid esimesel võimalusel oma paati tahab haarata. Riigiasutuste IT-osakondade read muutuvad hõredamaks. Majasisest võimekust riigihangete korraldamiseks jagub tihti vaid ülesande püstituse tellimiseks. Lisaks tavapärasele analüüsi ja programmeerimisteenusele tuleb sisse osta veel ka projektijuhtimise- ja järelvalveteenust. Riigiasutuste kulud kasvavad. Ja mitte ainult. Palgaootused paisuvad hoogsalt edasi ka konkreetset projekti teostavates erafirmades. Analoogselt algsest kordades kallimaks osutunud Tartu maantee ehitamisega on aastaid tagasi struktuurifondidest taodeldud ning eelarvesse planeeritud summad jäänud tänaste hindade juures napiks. Nuputada tuleb uusi ning soodsamaid koostöövõimalusi.
Millised on siis e-riiki arendavate tellijate valikud olukorras, kus inimressurssi lihtsalt napib ja olemasolev ressurss muutub järjest kallimaks? Heaks alternatiiviks on hinnasurve leevendamiseks nn. near-shoringu võimalus. “Analüüs ja projektijuhtimine Eesti kliendi juures, arendustöö aga mujal” tüüpi võtted oleks kulude tänasel tasemel hoidmise mõttes kindlasti mõistlik variant. Teisisõnu koliks koodi kirjutamine Maarjamaalt eemale, kohtadesse, kus kvalifitseeritud IT-spetsialiste hõlpsam tööle värvata – Rumeenias, Serbias või miks ka mitte näiteks Ukrainas. Tõsi, sellise skeemi edukaks toimimiseks peavad seljad kokku panema kolm osapoolt: riik kui tellija ning eraettevõtte kaks erinevat üksust nii kodu- välismaal. Eespoolkirjeldatud mudeli töökindlust on Eestis tõestatud juba mitme õnnestunud projektiga. Vaadates järgnevate aastate jooksul riigi- ja erasektori poolt tellitavate tarkvaraarendusteenuste mahte – ei jää ka erilist alternatiivi – koduseid IT-spetsialiste lihtsalt ei jätku kõigi kodumaiste vajaduste täitmiseks. Kulusid kokkuhoidva near-shoringu toimimise eelduseks on riigiasutuste valmisolek vajaminevat funktsionaalsust ka inglise keeles tellida. Vaid nii on võimalik loota sellele, et tänased IT-arendushinnad ei kasvaks sünkroonis spetsialistide palgakuludega.
Printsiibis ei ole siin midagi uut – paljude jaoks autode maailmas kvaliteedi etaloniks olevaid Volvo autosid ei toodeta ammugi enam täielikult Rootsis, vaid detaile tellitakse seal, kus hinna ja kvaliteedi suhe kõige parem ning disaini ja tootmise kvaliteedi eest vastutab Volvo enda organisatsioon.

Õun või arbuus?
Kui ühelt poolt pigistab nii riiki kui ettevõtlust kasvavate kulude temaatika, siis teiselt söövad raha ka riigihangetesse kirjutatud ebamäärased ülesandepüstitused. Olukorrad, kus kolme kuu eest tellija poolt heakskiidetud eelanalüüs projekti käigus piltlikult öeldes prügikasti visatakse, pole mitte õnnetu juhus, vaid tihti pigem kurb reegel. Algselt kirjapandud õunast saab täiendava analüüsi käigus sageli arbuus. Tekib dilemma. Riigiasutus peab otsustama, kas tellida pakkumiskutses väljakuulutatud, kuid tööks sobimatu rakendus või arendajaga sobiva funktsionaalsuse suhtes kokku leppida. Siinkohal kerkib aga hoiatavalt õhku riigikontrolli nimetissõrm - tellija telligu siiski riigihankes kirjeldatut! Vaidlused muutunud funktsionaalsuse osas toovad kaasa nii tööplaanide ümber vaatamise kui tähtaegade edasinihkumise. Kaotavad nii tellija kui teenust osutav ettevõte.
Milline oleks pääsetee? Eelanalüüsi eesmärgiks peaks jääma ikkagi võrdsetel alustel hinnangu andmise võimaldamine – suurte projektide puhul on aga mõistlik detailanalüüs ning iteratiivne arendus tellida ühe arenduspartneri käest. Sellisel juhul võtab vastutuse nii nõuete kogumise kui realisatsiooni eest hanget teostav firma. Vaid nii suudaksime vältida markantseid olukordi, kus pakkumiskutse dokumentides sisalduv lähteülesande ebakvaliteetsuse tõttu hindavad Eesti suurimad IT-arendusfirmad sama projekti teostamiseks kuluvaid töömahte kolm kuni neli korda (!!!) erinevaks.

Järgigem õpikõverat
Suuremate projektide juures tuleks suurema tähelepanu alla võtta ka lepingupartneri jätkusuutlikkus ning järjepidevus.
Loogika, kus ühe ja sama projekti kallal toimetavad üksteise järel erinevate etappide raames mitmed erinevad pakkujad, tundub korruptsiooniohtu silmas pidades otstarbekas siiski vaid esmapilgul. Õpikõvera fenomen, kus igal IT-firmal uude projekti sisseelamiseks vähemalt kaks kuud aega kulub, läheb osadena ostes riigile lõppkokkuvõttes kallimaks kui kogu ettevõtmine vaid ühelt koostööpartnerilt tellida. Tagatipuks hajub erinevate osapoolte vahel ka vastutus projekti õnnestumise eest.
Aga lahendus? Kindlasti mitte Tanel Tammeti poolt Postimehes 06. oktoobril välja hõigatud ettepanek, et alandada IT-riigihangetes nõuded firmadele olematuks. Selle loogika järgi oleks võinud madalama hinna korral tellida näiteks Schengeni infosüsteemi või rahvastikuregistri teostamise kahemehefirmalt. Kas sellisel juhul peaks riik jätma Schengeniga liitumata või võtma sundpuhkuse, kui gripilaine mõlemad töötajad jalust maja lööb? Uue haiglahoone või näiteks Tallinn-Tartu maantee ehitamist ei usaldaks ju keegi kahe töötaja ja ühe kaubikuga ehitusfirmale, olgu nad kui odavad tahes…
Õpikõvera lühendamist ja kulude kokkuhoidu võiks tuua aga riigihangete seaduses sisalduva raamhangete võimaluse mõistlik rakendamine (lepingu automaatne pikendamine fikseeritud perioodil). Riigiasutus valib arenduspartneri endale mitmeaastaseks perioodiks, mille jooksul tellib vajaduste täpsustamise järel vajamineva funktsionaalsuse ühe partneri käest. Kindlust tunneksid mõlemad osapooled – riigiasutus tööst arusaavast partnerist ja partner stabiilsest kliendist. Monopoolse seisundi või niinimetatud tarnija-luku vältimiseks istutakse raamlepingu perioodi lõppemise järel maha, kõrvutatakse eesmärke ja tulemusi. Kui kõik sobib, minnakse koos edasi. Kui mitte, minnakse oma teed ning olemasolevalt baasilt jätkab tööd juba usinam, motiveeritum ja parem partner. Pikas perspektiivis sünnib kasu kõigile osapooltele.

Efektiivsem planeerimine, tellimisprotsessi parendamine ning standardiseerimine ja jätkusuutlik teostus kasutades realisatsiooniks ka Eestist väljaspool asuvaid ressursse tõhustaks oluliselt avaliku- ja erasektori koostööd Eesti IT-eduloosse uute peatükkide kirjutamisel.