Wednesday, September 23, 2009
Thursday, February 19, 2009
Mida teha IT-miljardiga?
Äripäev Online, 18.02.2009, http://www.ap3.ee/Default2.aspx?ArticleID=d81f3c93-9dba-41d5-9714-abaf811802f5&open=four;
Vene keeles: http://www.dv.ee/Default2.aspx?ArticleID=86272955-3bb4-4589-bf9f-6cfa32c4e06e&ref=rss
Viimase aja segadused infosüsteemide juurutamise ümber sotsiaal- ja justiitsministeeriumis tekitavad õigustatud küsimuse, kas väljahõigatud 1miljardiline eurotoetus riigiasutuste infosüsteemide arendamiseks perioodil 2007–2013 läheb ikka õigesse valdkonda ning kas selle rahaga ka midagi mõistlikku osatakse peale hakata, et toetada Eesti püüdlusi riigivalitsemist infosüsteemide kaudu äsjaalanud innovatsiooniaastal efektiivsemaks muuta.
Hoolimata laiapõhjalisest negativismist riigiametite ja nende IT-osakondade tegutsemiskiiruse osas, tuleb riigiasutustes töötavaid IT-spetsialiste pigem tunnustada – ärimaailmas ei aktsepteeriks paljud töötajad seda, kuidas status quo'd muutev määrus (loe: uus ärivajadus) kehtestatakse nädal enne muudatuse jõustumist, mis sunnib IT-süsteeme ülepea kaela muutma ning ilma korraliku testimiseta lõppkasutajateni viima. Oluliselt enam on riigis levinud arusaam, et kui seadus/määrus on vastu võetud, küll siis seda toetav infosüsteem kohe ka muudatusi toetama hakkab. Äris lähenetakse pigem vajaduspõhiselt – mis on kiireim aeg, millega on võimalik antud muudatus äriprotsessi ja infosüsteemidesse sisse viia. Ehk kuigi erimeelsused nö äri- ja IT-poolel jäävad erinevate lähtekohtade tõttu ilmselt alati kestma, aitaks riigiasutuste IT-muudatusi valutumalt ellu viia see, kui ka kõrgemad ametnikud annaksid endale aru suurte muudatuste puhul infosüsteemi arendustsükli ja organisatsioonis muudatuste juhtimise tsükli reaalsest kestvusest.
Suurem probleem kui see, kuidas riigis arendusi teostatakse, on kahjuks hoopis aga selles, mida tellitakse. Ärimaailmas on taas lihtne – arvestatakse välja süsteemi loomise ning juurutuse kulud ning võrreldakse neid efektiivsuse kasvuga ehk ärilise kasuga. Riigis on seaduse täitmiseks vajalikku kulu keeruline, kui mitte võimatu mõõta. Siin tuleb tihti abiks ka lihtne talupojamõistus – ei ole mõtet mitmemiljonilise maksumusega infosüsteemi planeerida paari andmesisestaja jaoks, kui nende töö annaks korraldada ära ka tavalist kontoritöötarkvara selleks kohendades. Teisalt jälle raisatakse meeletult ametnike aega, põrgatades omavahel meilitsi näiteks eelarve planeerimisel tabelarvutuse faile, mida annaks edukalt teha ka üleriigilise riigieelarve koostamise infosüsteemiga. Miks nii juhtub?
IT-süsteemi loomine ning finantseerimine on reeglina riigis mitmeaastane protsess – aastal 2005. ülivajalik ning sel hetkel prioriteetne arendus võib aastaks 2009 teiste karjuvamate vajaduste varju jääda – aga rahastus on struktuurfondidest taotletud just selle konkreetse projekti läbiviimiseks. Hoolimata sellest, et tänaseks päevaks kasvanud vajadustega oleks funktsionaalsust ja sidusust teiste süsteemidega vaja luua juba 2 korda enam, sest 4 aastaga on riigiasutuse IT-süsteemid juba oluliselt täienenud.
Eriti teravaks muutub erinevus aga avaliku- ja ärisektori IT-projektide vahel siis, kui süsteemi käivitamiseks on vajalik suurmahuline koostöö erinevate haldusalade/äriliinide vahel. Kui äris suudab ühise eesmärgi paika panna organisatsiooni ühine missioon ja pürgimine efektiivsusvõidu poole, siis avalikus sektoris on sujuv koostöö erinevate haldusalade vahel pigem meeldiv erand kui reegel – iga ministeerium kaitseb enda eelarvet ning väldib täiendavate ülesannete võtmist ilma lisarahastuseta. Kuigi eelmisel aastal alustati siseministeeriumi IT-haldusala kokkuviimisega ning sarnaseid liikumisi on teisteski valdkondades, tuleb selle protsessi positiivset mõju haldusalasid ületavatele projektidele, nagu kohalike omavalitsuste e-teenuste portaal või riiklik detailplaneeringute infosüsteem, veel pikalt oodata. Omavahel kokkuleppele mittejõudmine viib paratamatult dubleerimise ja raiskamiseni – ühe ministeeriumi haldusalas on viimase 3 aasta jooksul näiteks loodud 3 eraldiseisvat veebikeskkonda, kus sarnaste e-teenuste pakkumiseks kodanikele on tarbetult loodud portaali platvorm ning turvalahendus, mida edukalt võinuks kasutada ka ühiselt.
Mis siis aitaks, et kauaaegsed unistused digitaalsest asjaajamisest riigi ja kodanike ning riigi ja ettevõtete vahel ei jääks taas ainult jutu tasemele? Alustama peaks sellest, et igas haldusalas panevad kõrgemad ametnikud koos IT abiga paika, kuidas IT-süsteemid peaksid järgmise 5–10 aasta jooksul toetama kõige olulisemaid tööprotsesse ning seda toetaks ka rahastamise mudel – see lõpetaks ainult tänases päevas elamise, mis paratamatult viib sarnaste probleemideni nagu sotsiaalministeeriumis pensionide väljamaksmisega. Teiseks on oluline saavutada haldusalade ülene koordinatsioon oluliste riiklike IT-projektide elluviimiseks ja olemasolevate infosüsteemide integreerimiseks – olgu see siis IT-ministri büroo näol või kuidagi teisiti, aga praegu riigis selleks mõeldud institutsioonid kahjuks ei oma reaalset võimu neile pandud eesmärkide saavutamiseks.
Mida siis Eesti riik IT-miljardiga peale suudab hakata? Jätame hetkeks kõrvale faktid, et 6 aasta peale mõeldud summa väheneb viiendiku võrra, kui sealt käibemaks maha arvestada ning riigi enda IT-investeeringute vähendamine selle aasta eelarves 30% (kogusummas üle 100 miljoni krooni) võrreldes 2008. aastaga sunnib euroraha eest arendama paljuski hädavajalikke projekte, mis riigieelarve rahastusest ilma jäid. Järelejäänud toetusraha kasutamise mõistlikkuse puhul saab määravaks see, kui palju suudetakse investeeringute osas strateegiliselt mõelda ning rahastada projekte, mis reaalselt infoühiskonna arengus kvalitatiivse hüppe toovad, mitte raha ühtlaselt üle riigi poetades, lootes, et küll ka suunamata areng meid soovitud lõpptulemuseni viib.
Tuesday, October 28, 2008
Sunday, April 27, 2008
Kuidas 2008. aastal mõistlikult e-riiki tellida?
Ärileht, 16.01.2008, http://www.arileht.ee/artikkel/414820
Edutabelite esiosas tüüriva IT-Eesti edasise eduloo jätkumist segab vähenev avaliku sektori IT-sektori võimekus, palgasurve, konarlik planeerimine ja järjepidevuse puudumine riigihangete läbiviimisel.
Pealtnäha läheb meil hästi. Economist Intelligence Unit andmetel asub Eesti ärikeskonna, IT-infrastruktuuri ning arenguvõimaluste, inimkapitali, õigusruumi ja innovatsioonitoetuse poolest maailmas IT-riigina 25. kohal. Venemaa platseerus 64. Lätist ja Leedust olime kümne pügala võrra kõrgemal. Soomest 12 kohta maas. Laialdaste veebipõhiste ärivõimaluste ja teenuste eest patsutatakse Silicon Valleys tunnustavalt õlale nii peaministrit kui tehnoloogia ettevõtteid. Hiljuti vallutas uudismaailma maailma turvalisimaks infoühiskonnaks saamise idee ning NATO küberkeskuse Eestisse loomise plaan. Uhkust tundma panevaid näiteid leiduks teisigi.
Samas on enamus eduloo aluseks olevaid saavutusi pärit juba mitmete aastate tagant ning siseriiklikult hurjutab ebaefektiivset e-teenuste pakkumist kodanikele riigikontroll. Hoogsamalt veereva avaliku- ja erasektori koostööratta ees paistab ettevõtjate vaatevinklist mitu suurt kivi.
Vähenev IT-võimekus ja hinnasurve
Esimene ja suurim rahn on nii tellijat kui teostajat pitsitav palgasurve. Pole ju saladus, et iga ettevõte helgeid päid esimesel võimalusel oma paati tahab haarata. Riigiasutuste IT-osakondade read muutuvad hõredamaks. Majasisest võimekust riigihangete korraldamiseks jagub tihti vaid ülesande püstituse tellimiseks. Lisaks tavapärasele analüüsi ja programmeerimisteenusele tuleb sisse osta veel ka projektijuhtimise- ja järelvalveteenust. Riigiasutuste kulud kasvavad. Ja mitte ainult. Palgaootused paisuvad hoogsalt edasi ka konkreetset projekti teostavates erafirmades. Analoogselt algsest kordades kallimaks osutunud Tartu maantee ehitamisega on aastaid tagasi struktuurifondidest taodeldud ning eelarvesse planeeritud summad jäänud tänaste hindade juures napiks. Nuputada tuleb uusi ning soodsamaid koostöövõimalusi.
Millised on siis e-riiki arendavate tellijate valikud olukorras, kus inimressurssi lihtsalt napib ja olemasolev ressurss muutub järjest kallimaks? Heaks alternatiiviks on hinnasurve leevendamiseks nn. near-shoringu võimalus. “Analüüs ja projektijuhtimine Eesti kliendi juures, arendustöö aga mujal” tüüpi võtted oleks kulude tänasel tasemel hoidmise mõttes kindlasti mõistlik variant. Teisisõnu koliks koodi kirjutamine Maarjamaalt eemale, kohtadesse, kus kvalifitseeritud IT-spetsialiste hõlpsam tööle värvata – Rumeenias, Serbias või miks ka mitte näiteks Ukrainas. Tõsi, sellise skeemi edukaks toimimiseks peavad seljad kokku panema kolm osapoolt: riik kui tellija ning eraettevõtte kaks erinevat üksust nii kodu- välismaal. Eespoolkirjeldatud mudeli töökindlust on Eestis tõestatud juba mitme õnnestunud projektiga. Vaadates järgnevate aastate jooksul riigi- ja erasektori poolt tellitavate tarkvaraarendusteenuste mahte – ei jää ka erilist alternatiivi – koduseid IT-spetsialiste lihtsalt ei jätku kõigi kodumaiste vajaduste täitmiseks. Kulusid kokkuhoidva near-shoringu toimimise eelduseks on riigiasutuste valmisolek vajaminevat funktsionaalsust ka inglise keeles tellida. Vaid nii on võimalik loota sellele, et tänased IT-arendushinnad ei kasvaks sünkroonis spetsialistide palgakuludega.
Printsiibis ei ole siin midagi uut – paljude jaoks autode maailmas kvaliteedi etaloniks olevaid Volvo autosid ei toodeta ammugi enam täielikult Rootsis, vaid detaile tellitakse seal, kus hinna ja kvaliteedi suhe kõige parem ning disaini ja tootmise kvaliteedi eest vastutab Volvo enda organisatsioon.
Õun või arbuus?
Kui ühelt poolt pigistab nii riiki kui ettevõtlust kasvavate kulude temaatika, siis teiselt söövad raha ka riigihangetesse kirjutatud ebamäärased ülesandepüstitused. Olukorrad, kus kolme kuu eest tellija poolt heakskiidetud eelanalüüs projekti käigus piltlikult öeldes prügikasti visatakse, pole mitte õnnetu juhus, vaid tihti pigem kurb reegel. Algselt kirjapandud õunast saab täiendava analüüsi käigus sageli arbuus. Tekib dilemma. Riigiasutus peab otsustama, kas tellida pakkumiskutses väljakuulutatud, kuid tööks sobimatu rakendus või arendajaga sobiva funktsionaalsuse suhtes kokku leppida. Siinkohal kerkib aga hoiatavalt õhku riigikontrolli nimetissõrm - tellija telligu siiski riigihankes kirjeldatut! Vaidlused muutunud funktsionaalsuse osas toovad kaasa nii tööplaanide ümber vaatamise kui tähtaegade edasinihkumise. Kaotavad nii tellija kui teenust osutav ettevõte.
Milline oleks pääsetee? Eelanalüüsi eesmärgiks peaks jääma ikkagi võrdsetel alustel hinnangu andmise võimaldamine – suurte projektide puhul on aga mõistlik detailanalüüs ning iteratiivne arendus tellida ühe arenduspartneri käest. Sellisel juhul võtab vastutuse nii nõuete kogumise kui realisatsiooni eest hanget teostav firma. Vaid nii suudaksime vältida markantseid olukordi, kus pakkumiskutse dokumentides sisalduv lähteülesande ebakvaliteetsuse tõttu hindavad Eesti suurimad IT-arendusfirmad sama projekti teostamiseks kuluvaid töömahte kolm kuni neli korda (!!!) erinevaks.
Järgigem õpikõverat
Suuremate projektide juures tuleks suurema tähelepanu alla võtta ka lepingupartneri jätkusuutlikkus ning järjepidevus.
Loogika, kus ühe ja sama projekti kallal toimetavad üksteise järel erinevate etappide raames mitmed erinevad pakkujad, tundub korruptsiooniohtu silmas pidades otstarbekas siiski vaid esmapilgul. Õpikõvera fenomen, kus igal IT-firmal uude projekti sisseelamiseks vähemalt kaks kuud aega kulub, läheb osadena ostes riigile lõppkokkuvõttes kallimaks kui kogu ettevõtmine vaid ühelt koostööpartnerilt tellida. Tagatipuks hajub erinevate osapoolte vahel ka vastutus projekti õnnestumise eest.
Aga lahendus? Kindlasti mitte Tanel Tammeti poolt Postimehes 06. oktoobril välja hõigatud ettepanek, et alandada IT-riigihangetes nõuded firmadele olematuks. Selle loogika järgi oleks võinud madalama hinna korral tellida näiteks Schengeni infosüsteemi või rahvastikuregistri teostamise kahemehefirmalt. Kas sellisel juhul peaks riik jätma Schengeniga liitumata või võtma sundpuhkuse, kui gripilaine mõlemad töötajad jalust maja lööb? Uue haiglahoone või näiteks Tallinn-Tartu maantee ehitamist ei usaldaks ju keegi kahe töötaja ja ühe kaubikuga ehitusfirmale, olgu nad kui odavad tahes…
Õpikõvera lühendamist ja kulude kokkuhoidu võiks tuua aga riigihangete seaduses sisalduva raamhangete võimaluse mõistlik rakendamine (lepingu automaatne pikendamine fikseeritud perioodil). Riigiasutus valib arenduspartneri endale mitmeaastaseks perioodiks, mille jooksul tellib vajaduste täpsustamise järel vajamineva funktsionaalsuse ühe partneri käest. Kindlust tunneksid mõlemad osapooled – riigiasutus tööst arusaavast partnerist ja partner stabiilsest kliendist. Monopoolse seisundi või niinimetatud tarnija-luku vältimiseks istutakse raamlepingu perioodi lõppemise järel maha, kõrvutatakse eesmärke ja tulemusi. Kui kõik sobib, minnakse koos edasi. Kui mitte, minnakse oma teed ning olemasolevalt baasilt jätkab tööd juba usinam, motiveeritum ja parem partner. Pikas perspektiivis sünnib kasu kõigile osapooltele.
Efektiivsem planeerimine, tellimisprotsessi parendamine ning standardiseerimine ja jätkusuutlik teostus kasutades realisatsiooniks ka Eestist väljaspool asuvaid ressursse tõhustaks oluliselt avaliku- ja erasektori koostööd Eesti IT-eduloosse uute peatükkide kirjutamisel.
Edutabelite esiosas tüüriva IT-Eesti edasise eduloo jätkumist segab vähenev avaliku sektori IT-sektori võimekus, palgasurve, konarlik planeerimine ja järjepidevuse puudumine riigihangete läbiviimisel.
Pealtnäha läheb meil hästi. Economist Intelligence Unit andmetel asub Eesti ärikeskonna, IT-infrastruktuuri ning arenguvõimaluste, inimkapitali, õigusruumi ja innovatsioonitoetuse poolest maailmas IT-riigina 25. kohal. Venemaa platseerus 64. Lätist ja Leedust olime kümne pügala võrra kõrgemal. Soomest 12 kohta maas. Laialdaste veebipõhiste ärivõimaluste ja teenuste eest patsutatakse Silicon Valleys tunnustavalt õlale nii peaministrit kui tehnoloogia ettevõtteid. Hiljuti vallutas uudismaailma maailma turvalisimaks infoühiskonnaks saamise idee ning NATO küberkeskuse Eestisse loomise plaan. Uhkust tundma panevaid näiteid leiduks teisigi.
Samas on enamus eduloo aluseks olevaid saavutusi pärit juba mitmete aastate tagant ning siseriiklikult hurjutab ebaefektiivset e-teenuste pakkumist kodanikele riigikontroll. Hoogsamalt veereva avaliku- ja erasektori koostööratta ees paistab ettevõtjate vaatevinklist mitu suurt kivi.
Vähenev IT-võimekus ja hinnasurve
Esimene ja suurim rahn on nii tellijat kui teostajat pitsitav palgasurve. Pole ju saladus, et iga ettevõte helgeid päid esimesel võimalusel oma paati tahab haarata. Riigiasutuste IT-osakondade read muutuvad hõredamaks. Majasisest võimekust riigihangete korraldamiseks jagub tihti vaid ülesande püstituse tellimiseks. Lisaks tavapärasele analüüsi ja programmeerimisteenusele tuleb sisse osta veel ka projektijuhtimise- ja järelvalveteenust. Riigiasutuste kulud kasvavad. Ja mitte ainult. Palgaootused paisuvad hoogsalt edasi ka konkreetset projekti teostavates erafirmades. Analoogselt algsest kordades kallimaks osutunud Tartu maantee ehitamisega on aastaid tagasi struktuurifondidest taodeldud ning eelarvesse planeeritud summad jäänud tänaste hindade juures napiks. Nuputada tuleb uusi ning soodsamaid koostöövõimalusi.
Millised on siis e-riiki arendavate tellijate valikud olukorras, kus inimressurssi lihtsalt napib ja olemasolev ressurss muutub järjest kallimaks? Heaks alternatiiviks on hinnasurve leevendamiseks nn. near-shoringu võimalus. “Analüüs ja projektijuhtimine Eesti kliendi juures, arendustöö aga mujal” tüüpi võtted oleks kulude tänasel tasemel hoidmise mõttes kindlasti mõistlik variant. Teisisõnu koliks koodi kirjutamine Maarjamaalt eemale, kohtadesse, kus kvalifitseeritud IT-spetsialiste hõlpsam tööle värvata – Rumeenias, Serbias või miks ka mitte näiteks Ukrainas. Tõsi, sellise skeemi edukaks toimimiseks peavad seljad kokku panema kolm osapoolt: riik kui tellija ning eraettevõtte kaks erinevat üksust nii kodu- välismaal. Eespoolkirjeldatud mudeli töökindlust on Eestis tõestatud juba mitme õnnestunud projektiga. Vaadates järgnevate aastate jooksul riigi- ja erasektori poolt tellitavate tarkvaraarendusteenuste mahte – ei jää ka erilist alternatiivi – koduseid IT-spetsialiste lihtsalt ei jätku kõigi kodumaiste vajaduste täitmiseks. Kulusid kokkuhoidva near-shoringu toimimise eelduseks on riigiasutuste valmisolek vajaminevat funktsionaalsust ka inglise keeles tellida. Vaid nii on võimalik loota sellele, et tänased IT-arendushinnad ei kasvaks sünkroonis spetsialistide palgakuludega.
Printsiibis ei ole siin midagi uut – paljude jaoks autode maailmas kvaliteedi etaloniks olevaid Volvo autosid ei toodeta ammugi enam täielikult Rootsis, vaid detaile tellitakse seal, kus hinna ja kvaliteedi suhe kõige parem ning disaini ja tootmise kvaliteedi eest vastutab Volvo enda organisatsioon.
Õun või arbuus?
Kui ühelt poolt pigistab nii riiki kui ettevõtlust kasvavate kulude temaatika, siis teiselt söövad raha ka riigihangetesse kirjutatud ebamäärased ülesandepüstitused. Olukorrad, kus kolme kuu eest tellija poolt heakskiidetud eelanalüüs projekti käigus piltlikult öeldes prügikasti visatakse, pole mitte õnnetu juhus, vaid tihti pigem kurb reegel. Algselt kirjapandud õunast saab täiendava analüüsi käigus sageli arbuus. Tekib dilemma. Riigiasutus peab otsustama, kas tellida pakkumiskutses väljakuulutatud, kuid tööks sobimatu rakendus või arendajaga sobiva funktsionaalsuse suhtes kokku leppida. Siinkohal kerkib aga hoiatavalt õhku riigikontrolli nimetissõrm - tellija telligu siiski riigihankes kirjeldatut! Vaidlused muutunud funktsionaalsuse osas toovad kaasa nii tööplaanide ümber vaatamise kui tähtaegade edasinihkumise. Kaotavad nii tellija kui teenust osutav ettevõte.
Milline oleks pääsetee? Eelanalüüsi eesmärgiks peaks jääma ikkagi võrdsetel alustel hinnangu andmise võimaldamine – suurte projektide puhul on aga mõistlik detailanalüüs ning iteratiivne arendus tellida ühe arenduspartneri käest. Sellisel juhul võtab vastutuse nii nõuete kogumise kui realisatsiooni eest hanget teostav firma. Vaid nii suudaksime vältida markantseid olukordi, kus pakkumiskutse dokumentides sisalduv lähteülesande ebakvaliteetsuse tõttu hindavad Eesti suurimad IT-arendusfirmad sama projekti teostamiseks kuluvaid töömahte kolm kuni neli korda (!!!) erinevaks.
Järgigem õpikõverat
Suuremate projektide juures tuleks suurema tähelepanu alla võtta ka lepingupartneri jätkusuutlikkus ning järjepidevus.
Loogika, kus ühe ja sama projekti kallal toimetavad üksteise järel erinevate etappide raames mitmed erinevad pakkujad, tundub korruptsiooniohtu silmas pidades otstarbekas siiski vaid esmapilgul. Õpikõvera fenomen, kus igal IT-firmal uude projekti sisseelamiseks vähemalt kaks kuud aega kulub, läheb osadena ostes riigile lõppkokkuvõttes kallimaks kui kogu ettevõtmine vaid ühelt koostööpartnerilt tellida. Tagatipuks hajub erinevate osapoolte vahel ka vastutus projekti õnnestumise eest.
Aga lahendus? Kindlasti mitte Tanel Tammeti poolt Postimehes 06. oktoobril välja hõigatud ettepanek, et alandada IT-riigihangetes nõuded firmadele olematuks. Selle loogika järgi oleks võinud madalama hinna korral tellida näiteks Schengeni infosüsteemi või rahvastikuregistri teostamise kahemehefirmalt. Kas sellisel juhul peaks riik jätma Schengeniga liitumata või võtma sundpuhkuse, kui gripilaine mõlemad töötajad jalust maja lööb? Uue haiglahoone või näiteks Tallinn-Tartu maantee ehitamist ei usaldaks ju keegi kahe töötaja ja ühe kaubikuga ehitusfirmale, olgu nad kui odavad tahes…
Õpikõvera lühendamist ja kulude kokkuhoidu võiks tuua aga riigihangete seaduses sisalduva raamhangete võimaluse mõistlik rakendamine (lepingu automaatne pikendamine fikseeritud perioodil). Riigiasutus valib arenduspartneri endale mitmeaastaseks perioodiks, mille jooksul tellib vajaduste täpsustamise järel vajamineva funktsionaalsuse ühe partneri käest. Kindlust tunneksid mõlemad osapooled – riigiasutus tööst arusaavast partnerist ja partner stabiilsest kliendist. Monopoolse seisundi või niinimetatud tarnija-luku vältimiseks istutakse raamlepingu perioodi lõppemise järel maha, kõrvutatakse eesmärke ja tulemusi. Kui kõik sobib, minnakse koos edasi. Kui mitte, minnakse oma teed ning olemasolevalt baasilt jätkab tööd juba usinam, motiveeritum ja parem partner. Pikas perspektiivis sünnib kasu kõigile osapooltele.
Efektiivsem planeerimine, tellimisprotsessi parendamine ning standardiseerimine ja jätkusuutlik teostus kasutades realisatsiooniks ka Eestist väljaspool asuvaid ressursse tõhustaks oluliselt avaliku- ja erasektori koostööd Eesti IT-eduloosse uute peatükkide kirjutamisel.
It-firmad ja riik – ekspordiküsimustes seljad kokku!
Äripäev, 22.04.2008, http://www.aripaev.ee/3929/arv_kolumn_uus_392901.html
Mart Laari poolt välja käidud idee, et Eesti riigi jaoks valmis meisterdatud it-rakenduste eksportimine väärib tõhusamat koostööd firmade ja riigi poolt, on igati kiiduväärt. Kodumaisel kapitalil arendatud ID-kaardi süsteem, kodanikuportaal x-tee, interneti teel täidetavad tuludeklaratsioonid ja kõikvõimalikud registrid on vaid mõned kasulikud ja vajalikud valmis meisterdatud lahendused – viimase 10 aasta jooksul on Eestis valmis arendatud iga e-arengut alustava riigi infotehnoloogiliste lahenduste stardipakett. Töökogemus ja väljaõppinud spetsialistid ootavad, et liikuda edasi kõrgemat lisandväärtust loovatele positsioonidele. Ka potentsiaalsete klientide puudust ei maksa karta. Alustame loetelu kas või ELiga liituda soovijatest, lõpetades infotehnoloogilselt vähemarenenud maailma paikadega Aafrikas ja Lähis-Idas. Teadmised ja kogemused, kuidas ja mida juurutada, on siinsetel it-firmadel olemas. Ekspordiõnnest on puudus vaid seadusemuudatused, mis Eesti riigi vahenditega juba valmis tehtud lahendusi edasi lubaksid müüa.
Seadusemuudatuse soojendava valguse taustal saaks uue tuule purjedesse pikalt kõneldud ettevõtete ekspordiplaanide turgutamine, mis praeguse majanduskasvu aeglustumise käigus just teravalt riigi huviorbiiti tõusnud on. Lihtsast sammust tõuseks enam tulu kui lennupiletite ja konverentside finantseerimisest otseste eksporditoetuste näol. Kopsakamat maksutulu laekuks riigikassasse ka kasvavatelt it-ettevõtetelt. Kasu sünniks kõigile osapooltele. Mida siis teha?
Kood vabaks
Kõigepealt tasuks koodide peremehel virtuaalses varaaidas pisut ringi vaadata. Kokku koguda arvukates ministeeriumides peidus olev kompaktne nägemus nii teradest kui sõkaldest. Kokku koondada taasiseseisvumisperioodist alates riigi tarvis loodud it-rakenduste loetelu.
Järgmine samm kannaks eespoolkirjeldatud stsenaariumi korral nime “Koodid vabaks!” Viigu siis riigi initsiatiivil loodud lahenduse välja siis kes tahes. Peaasi, et suurenenud ekspordikäibest ka Eesti Vabariigi kukkur osa saaks. Plaan on uljas, aga mis siin salata - kodumaa sisene konkurents on suures plaanis siiski möödanik. Maailmas hakkamasaamiseks tuleb mudatiigi asemel meres ujuma õppida. Mida suuremat koostööd siinsed ettevõtted selleks tegema peavad, seda parem. Pikas perspektiivis sünniks selgade kokku panemisest tugev koostööharjumus ning päeva lõpuks sünniks kasu kõigile osalistele.
Jagajale näpud?
Kui it-firmasid motiveerib laienemismõtteid mõlgutama suurenevad käibe- ja kasuminumbrid, siis mis kasu saaks “koodid vabaks” mõtteviisist kogu ettevõtmise initsiaator, Eesti riik?
Tõde peitub kesktees. Üks, mis selge: laskmata karu nahka potentsiaalse eksporditulu protsendina it-firmade poolt riigile välja lubada oleks ennatlik. Üks ühele Eestis toimiva rakenduse üleviimine Moldovasse või Kirgiisiasse ei ole juba erinevast keele- ja kultuuriruumist tulenevalt võimalik. Arvestada tuleb nii konkurentsitingimuste kui muude ettenägematustega. Ennustused tuludest ja kuludest ei pruugi seega vett pidada. Mis siis teha?
Ühe võimalusena paistab it-firma poolt vaadates reaalse võimalusena ka partnertehing. Teisisõnu oleks välismaale müüdud Eesti riigi poolt ammustel aegadel tellitud rakenduse tarkvara uuem, parem ja täiustatud versioon, mida tarkvarafirmad välismaale müüsid, kodustele tasuta. Lisaks eespoolmainitule võiks riigi tegutsemisvalmidust tagant lükkama ainuüksi kohalike ettevõtete ekspordi kasvatamise soov. Mida paremini läheb ettevõtetel, seda rohkem teenivad töötajad ja suureneb riigi maksutulu. Au ja tuntust võiks poliitilisel areenil koguda ka välissuhete arendamise võtmes.
Operatiivse tegutsemise juures võiks juba olemasolevate ressursside pealt edasi liikudes Eesti it-turu ca miljardi kroonisele kogukäibele kolme aasta jooksul juurde lisanduda 1/3 ja selge alternatiivi saaks Regio juhi Teet Jagomägi poolt pilatud it-firmade nn riigi tissi otsas rippumine. Poleks paha?
Mart Laari poolt välja käidud idee, et Eesti riigi jaoks valmis meisterdatud it-rakenduste eksportimine väärib tõhusamat koostööd firmade ja riigi poolt, on igati kiiduväärt. Kodumaisel kapitalil arendatud ID-kaardi süsteem, kodanikuportaal x-tee, interneti teel täidetavad tuludeklaratsioonid ja kõikvõimalikud registrid on vaid mõned kasulikud ja vajalikud valmis meisterdatud lahendused – viimase 10 aasta jooksul on Eestis valmis arendatud iga e-arengut alustava riigi infotehnoloogiliste lahenduste stardipakett. Töökogemus ja väljaõppinud spetsialistid ootavad, et liikuda edasi kõrgemat lisandväärtust loovatele positsioonidele. Ka potentsiaalsete klientide puudust ei maksa karta. Alustame loetelu kas või ELiga liituda soovijatest, lõpetades infotehnoloogilselt vähemarenenud maailma paikadega Aafrikas ja Lähis-Idas. Teadmised ja kogemused, kuidas ja mida juurutada, on siinsetel it-firmadel olemas. Ekspordiõnnest on puudus vaid seadusemuudatused, mis Eesti riigi vahenditega juba valmis tehtud lahendusi edasi lubaksid müüa.
Seadusemuudatuse soojendava valguse taustal saaks uue tuule purjedesse pikalt kõneldud ettevõtete ekspordiplaanide turgutamine, mis praeguse majanduskasvu aeglustumise käigus just teravalt riigi huviorbiiti tõusnud on. Lihtsast sammust tõuseks enam tulu kui lennupiletite ja konverentside finantseerimisest otseste eksporditoetuste näol. Kopsakamat maksutulu laekuks riigikassasse ka kasvavatelt it-ettevõtetelt. Kasu sünniks kõigile osapooltele. Mida siis teha?
Kood vabaks
Kõigepealt tasuks koodide peremehel virtuaalses varaaidas pisut ringi vaadata. Kokku koguda arvukates ministeeriumides peidus olev kompaktne nägemus nii teradest kui sõkaldest. Kokku koondada taasiseseisvumisperioodist alates riigi tarvis loodud it-rakenduste loetelu.
Järgmine samm kannaks eespoolkirjeldatud stsenaariumi korral nime “Koodid vabaks!” Viigu siis riigi initsiatiivil loodud lahenduse välja siis kes tahes. Peaasi, et suurenenud ekspordikäibest ka Eesti Vabariigi kukkur osa saaks. Plaan on uljas, aga mis siin salata - kodumaa sisene konkurents on suures plaanis siiski möödanik. Maailmas hakkamasaamiseks tuleb mudatiigi asemel meres ujuma õppida. Mida suuremat koostööd siinsed ettevõtted selleks tegema peavad, seda parem. Pikas perspektiivis sünniks selgade kokku panemisest tugev koostööharjumus ning päeva lõpuks sünniks kasu kõigile osalistele.
Jagajale näpud?
Kui it-firmasid motiveerib laienemismõtteid mõlgutama suurenevad käibe- ja kasuminumbrid, siis mis kasu saaks “koodid vabaks” mõtteviisist kogu ettevõtmise initsiaator, Eesti riik?
Tõde peitub kesktees. Üks, mis selge: laskmata karu nahka potentsiaalse eksporditulu protsendina it-firmade poolt riigile välja lubada oleks ennatlik. Üks ühele Eestis toimiva rakenduse üleviimine Moldovasse või Kirgiisiasse ei ole juba erinevast keele- ja kultuuriruumist tulenevalt võimalik. Arvestada tuleb nii konkurentsitingimuste kui muude ettenägematustega. Ennustused tuludest ja kuludest ei pruugi seega vett pidada. Mis siis teha?
Ühe võimalusena paistab it-firma poolt vaadates reaalse võimalusena ka partnertehing. Teisisõnu oleks välismaale müüdud Eesti riigi poolt ammustel aegadel tellitud rakenduse tarkvara uuem, parem ja täiustatud versioon, mida tarkvarafirmad välismaale müüsid, kodustele tasuta. Lisaks eespoolmainitule võiks riigi tegutsemisvalmidust tagant lükkama ainuüksi kohalike ettevõtete ekspordi kasvatamise soov. Mida paremini läheb ettevõtetel, seda rohkem teenivad töötajad ja suureneb riigi maksutulu. Au ja tuntust võiks poliitilisel areenil koguda ka välissuhete arendamise võtmes.
Operatiivse tegutsemise juures võiks juba olemasolevate ressursside pealt edasi liikudes Eesti it-turu ca miljardi kroonisele kogukäibele kolme aasta jooksul juurde lisanduda 1/3 ja selge alternatiivi saaks Regio juhi Teet Jagomägi poolt pilatud it-firmade nn riigi tissi otsas rippumine. Poleks paha?
Subscribe to:
Posts (Atom)
